Alla 1/3 müügilolevatest teleritest on tulevikukindlad

Eestis on telerimüük üha hoogustumas, olgu siis põhjusteks kas vastlõppenud olümpiamängud või peatne üleminek digitelevisioonile. Ent vaid napilt 1/3 täna müüdavatest teleritest on tulevikukindlad – varustatud vajalike liideste ja tehnoloogiatega selleks, et ka aastate pärast see muretult teiste seadmetega ühenduks.

Vaata ka intervjuud samal teemal: ETV hommikuprogrammis.

Räägin siinkohal DLNA standardist, mille kohta vist enamus telerimüüjadki vaid ähmast seletust anda oskavad. Ent võib eeldada, et just selle standardi vahendusel hakkavad mõne aasta pärast suhtlema omavahel kõik kodused seadmed, mis oskavad kas näidata või salvestada videopilti, fotosid või muusikat.

Kui näiteks täna ühendate dvd-mängija ja digiboksi teleriga kas SACRT- või HDMI-kaabliga ning iga seade teleri ümber peab oma juhtmega telerini ulatuma, siis peagi võib kõik eri juhtmed asendada vaid ühega – võrgujuhtmega. Lisaks vähenevatele juhtmepaaridele võib võrgujuhe võib olla vabalt kuni 100 meetrit pikk ning on tunduvalt odavam. Ning mis peamine – ühest mahamängivast seadmest saavad andmed kätte erinevad koduseadmed, mitte ainult see üks ja ainus, milleni juhtmed otse viivad.

Kontseptsioon pole muidugi midagi uut – juba aastaid on müügil erinevaid seadmeid, mis üritasid sama teha. Ent praktiliselt esimest korda on nüüd tegu ühtse ja aktsepteeritud standardiga – DLNA arendusgruppi kuuluvad kõik juhtivad koduelektroonika toojad nagu Sony, Philips, LG, Samsung, Panasonic jt. Kokku üle 245 tuntud ja vähemtuntud firma. Nii ei pea kõiki seadmeid ostma enam ühelt tootjalt, vaid võib rahuliku südamega eri firmade vahel valida ja seadmed hiljem koos tööle panna.

Skeptikute rahustamiseks veel üks fakt – isegi standardivaenuliku imago pälvinud Microsoft otsustas oma uue Windows 7 opsüsteemiga sellega kaasa minna minna ja Windows Media Player 12 (saadaval hetkel ainult Windows 7 kasutajatele) toetab DLNA standardit täielikult.

Igat DLNA logoga telerit ei tasu osta
DLNA puhul tuleb mõista, et on jämedalt kahte eri tüüpi seadmeid – serverid ja pleierid. Server on seade, mis mängib meediat maha ning pleier see seade, mis oskab seda taasesitada. Nii võib serveriks olla kas NAS failiserver, arvuti, DVD-pleier, muusikakeskus. Pleieriks televiisor, mobiiltelefon; aga ka arvuti või muusikakeskus – mitmed seadmed oskavad täita mõlemat funktsiooni.

Kasutuskogemuse hindamiseks tuleb seega mõista, et tegu on paarisrakendiga – mida server ei oska, seda pleier ei mõista ja vastupidi. Nagu meie testist ka selgus, on küllalt pleiereid (näiteks televiisoreid), mis oskavad taasesitada vaid väga piiratud hulgal erinevaid videovorminguid.

Veel teooriat. DLNA standard toetab järgmiseid pildivormingutest vaid kahte (JPG, PNG), audiost AC3, AMR, ATRAC3, LPCM, MP3, MPEG-4 (AAC), WMA ning videovormingutest MPEG-1, MPEG-2, MPEG-4 Part 2, MPEG-4 Part 10 (a.k.a AVC/H.264). Ülejäänud vormingute tugi on saavutatud läbi transkodeerimise ning nende toimimine praktikas kõigub tugevalt. Üldjuhul ongi serveril suht ükskõik, mis vormingus faile pleierile mängimiseks saata ja selle, kas see videopilt ka vaatajani jõuab, otsustab tarkvara pleieris.

Test
Saamaks selgus, milline on DLNA toetavate telerite olukord Eestis, leppisin kokku helistasin Tallinnas Euronicsi poodi ning nad lubasidki mind lahkelt ühel hommikupoolikul telereid testima. Kaasa võtsin ruuteri, switchi, hulga võrgukaablit ja DLNA toega Synology DS209+II serverit, kuhu oli salvestatud hulk erinevas vormingud videofaile, muusikat ja eri suuruses fotosid. Ühendades kordamööda eri telerid serveriga selgus, kui hästi või halvasti üks või teine nendest serveris peituvate meediafailidega toime tuli.

Televiisorite ühilduvust teiste koduseadmetega hindamise aluseks võttes oli võitja kiirelt selge – parimaks Eestis müügil olevaks teleriks on Samsungi 7nda seeria teler, teiseks jäi Philipsi 8000 seeria teler.

DLNA puhul on oluline teleri väljalaskeaasta/kuu ehk see, milline on selle tarkvara. Mitte see, kas tegu on LCD või LED televiisoriga või mitu tolli see seinal ruumi võtab. Näiteks eri Samsungi telereid uurides oli selgelt näha, et samal ajal välja lastud nii uhked LED (taustvalgusega) telerid kui LCD telerid sisaldasid suures osas sama tarkvara.

Teisalt tuleb tõdeda, et oht vana tehnikat osta on suur, sest keskmine teleriostja ei oska muud kui ekraanisuurust ja värve hinnata. Teiseks teevad poed lausreklaami ning allahindlusi sageli iganenud laojääkidele, millest on neil vaja lihtsalt lahti saada. Või kuidas teisiti nimetada 2-3 aastat vanu mudeleid, millest telerite maaletoojad enam midagi kuulda ei taha, aga poes soodushinnaga müügil.

Kõige kummalisem on endiselt Sony käitumine – kuigi DLNA tugi on justkui olemas, siis kõlbab see neil vaid fotode ja muusika tarbeks – ühtegi videovormingut ei õnnestunud Sony uusima telerimudeliga endiselt maha mängida. Kuku, ei ole enam see aeg, et teeme ise standardeid!

Pikemalt digikodu valimisest kirjutasin TM Kodu ja Ehitus ajakirja veeburarinumbris.

Telerite DLNA ühilduvuse testtabel

Tootja         Mudel                  Xvid    MPEG2    MKV       TS       M4V     WMA

Samsung     LE37B652T4W        jah       jah      jah*      jah       jah       jah

Samsung     UE40B7000WWX     jah       jah      jah*      jah       jah       jah

Samsung     LE46A856S1M        jah       jah        ei        jah        ei         ei

Philips         42PFL866wH/12     jah       jah        ei         ei        jah       jah

Philips         52PFL8703H/10       ei         ei         ei         ei         ei         ei

Panasonic    TX-L32V10E           jah       jah        ei         ei         ei         ei

Sony          KDL46W5500K        ei         ei         ei         ei         ei         ei

* Pilt oli, aga häält mitte.

Kuidas kopeerida veebisaiti?

Internet ei ole kivist, et iseenesest püsti seisab. Internetti raiutud tekstid pole raamatukogu hästi turvatud keldrikorrustel, kus niiskus ja \”marodööritsevad\” lugejad neile ligi ei saa. Interneti võivad uppi lüüa häired ühendusi loovate ruuteritega, aga veel tõenäolisemalt juhtub probleeme serveritega, mille kõvakettad/muidu riistvara ei pea investeeringute puudumisel vastu või näiteks mida haldavad ettevõtted pankrotistuvad. Veebisaidid surevad ja sünnivad ning erinevalt kirjastustest ei jää nende töö tulemus arhiividesse tallele. Ometi on veebisaitidel põnevat materjali, mida tahaks säilitada. Kuidas seda teha?

Kuidas saada kätte veebilehe vanemat versiooni või lehte, mis hetkel maas on?

Ajamasin tagasikäigul

Ajamasin tagasikäigul

Esmalt veidi sellest, mida võib proovida siis, kui leht juba päriselt maas on, kas ajutiselt või igaveseks. Veebisaitide muutuva sisu vanemaid versioone talletavad \”The Way Back Machine\” lehel http://www.archive.org ja Google oma puhvrites. Archive.org ei suuda kahjuks kõike – nähtavale ilmuvad alles veebilehtede vähemalt pool aastat vanad versioonid. Näiteks http://www.arvutikasutaja.ee saidist on olemas tõmmis 31. märtsist 2002, viimane tõmmis aga 15. veebruarist 2008. Archive.org ei suuda enam oma eesmärki täita ja kogu asjalikumat interneti varundada, kahjuks. Hiljuti muutunud asjade puhul on võimalus kasutada Google vahemälu, selleks tuleb esmalt lehekülg Google otsingust märksõnade abil üles leida, mis eestikeelses ruumis eriti raske ei ole. Otsingu tulemuste juures näidatakse ka linki Puhverdatud (inglise keeles Cached), millelt saabki lehe vanema versiooni kätte. Seda ka juhul kui lehekülg on maas. Tõsi, pildimaterjali ja videotega on probleem – neid ei jaksa puhvrid ja arhiiv küll talletada. Arhiivi ja puhvri kaudu vaadates võivad lehed välja näha ka äärmiselt kehvad, see oleneb viisist, kuidas veebileht üles ehitatud on. Puhvrid moodsamaid välimuse muutmise viise (nt CSS) üldjuhul ei toeta. Näiteks saab puhvrist kätte hiljuti hingusele läinud sisutühja meelelahutusportaali toptop.ee tekstilise osa. Google puhvri eluiga on aga piiratud – see on nii hea kui ka halb, sest see tähendab et kogemata hooletusest veebi sattunud materjalid jäävad peale kustutamist puhvritesse veel pikaks ajaks nähtavaks. Aeg varieerub, aga alla mõne nädala ei tasu muutust lootagi. Minna võib ka mitmeid kuid.

Kuidas veebilehte endale varundada?
Mida aga teha juhul, kui on hirm, et lehekülg on kadumas, kuid tahaks siiski endale päästa varukoopiat? Siinkohal olgu öeldud, et seda varukoopiat netti avalikult saadavaks teha ei tohi, sest veebilehed sisaldavad enamasti siiski autoriõigusega kaitstud materjale. Küll aga võib avalikuks tehtud materjali enda kasutamiseks kohalikule kõvakettale kopeerida. Tänasel kiirelt muutuvate veebilinkide ning kiirete internetiühenduste ajastul on see valdkond küll mõnevõrra kahanenud, kuid just sellistel pankrotistumisel kaduda ähvardava veebilehe juhtumitel ometi aktuaalne.

HTTrack'i kopeerimisseaded
Üks võimalikke abimehi on programm HTTrack Website Copier (http://www.httrack.com). Sellest vabavaralisest programmist on versioonid Windowsile ja Linuxile, ka on Mac OS X pakett olemas. Ka saab seadistada programmi kasutama eestikeelset kasutajaliidest, mille tõlkel on küll auke sees. Ilmselt põhjuseks küllaltki aktiivne programmi täienemine, mis pole vabatahtlikule tõlgile andnud aega järgi jõuda.

Programm tirib veebilehe alla ja asendab lingid nõnda, et peale alla tõmbamist saab saidil kenasti navigeerida. Programm on vaikimisi liigagi usin ja kukub tõmbama ka välislinke teistele saitidele, mida esialgu ilmselt küll vaja ei lähe. Ometi tähendab see seda, et varundada saab tervet suuremat portsu internetti korraga. Nupp seadistuste defineerimiseks on küllaltki silmatorkamatu, kuid võimaldab siiski seada väga paljut.

Kellele selle programmi võimalustest väheks jääb, siis leidub ka tasuta järgiproovitavaid tasulisi programme, näiteks WebCopier (http://www.maximumsoft.com) või suisa konsoolipõhised spetsiaalprogramme. Mõne sarnasega muuseas otsivad spämmijad veebist inimeste meiliaadresse taga.

(Artikkel on kirjutatud ajakirja endise lugeja küsimuse peale.)

2008. aasta videomängudes: veel üks kokkuvõte

Lauri Jürisoo, lauri.jyrisoo[ät]gmail.com

See pole klantsajakirjalik sile loetelu kaustikusse kopeerimiseks ega otsene kokkuvõte Arvutikasutaja uudistest, vaid katse meenutada tegelikke tähtsaid sündmusi 2008. aastal mängumaailmas. See ei saanud ilmuda jaanuarinumbris, mida tehes oli suur osa detsembrist veel tulevik.

JAANUAR

Pani kõrvu kikitama: Microsoft alustab uut aastat tasuta mängu pakkumisega ja lubadusega tublim olla: Xbox Live’i kasutajatel on pühadeaegse serveritoe kohta palju paha öelda (järgneb isegi kohtuasi). „Mass Effecti“ nn lesbistseen ületab uudisekünnise massimeedias ja demonstreerib taas üldsuse juhmust videomängude käsitlemisel. Uus Gizmondo meeskond lubab taskukonsooli arendamist jätkata (praegu on raske märkida, mida tasub nende jutust täpselt uskuda).
Mis veel toimus? „WoW“ tõi Blizzardile esimese „miljardi dollari aasta“ ja selle kaks lisapakki on 2007. a müüduimad arvutimängud. Selgub, et „Halo“ filmi peategelane ei pidanudki olema Master Chief, et tootja saaks edaspidigi tema isikust võimalikult palju salajaseks jätta. „Dungeon Siege’i“ filmi ebaedu sunnib Uwe Bolli naasma odava p**a tootmise juurde, selle asemel, et jätkata katsetamist suure-eelarvelise p***ga. SEGA alustab Põhja-Aafrikasse ja Kesk-Idasse lõbustusparkide rajamist.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Advance Wars: Dark Conflict“ (DS), „Burnout Paradise“ (PS3/X360), „Rez HD“ (X360), „Zack & Wiki: Quest for Barbaros’ Treasure“ (Wii).
Burnout Paradise

VEEBRUAR
Pani kõrvu kikitama: EA alustab kuudepikkust agressiivset kampaaniat Take-Two ülesostmiseks (pikemalt AK oktoobrinumbri mängurubriigis). See on kokkuvõttes päris halb mõlemale: TT puhul aktsiahinnale, EA puhul peamiselt mainele.
Mis veel toimus? „Guinnessi rekordite raamatust“ ilmub eriväljalase videomängude teemal (küll mitte eesti keeles), esimene loodetavasti paljudest. Microsoft hakkab kord aastas jagama Xbox Live Arcade’i auhindu. nVidia omandab Ageia. Euroopa tähtsaima mängumessi Games Convention korraldajad lubavad vahetada 2009. aastast nii nime (GamesCom) kui asupaika (Köln). Blizzard alustab „WoW“ juurutamist e-spordi vallas. Crytek lubab „Crysise“ triloogiat. Starbreeze kuulutab EA klassiku uusversioonist, kõmu uskudes on see „Syndicate“. The PC Gaming Alliance’i sünd.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Castlevania: The Dracula X Chronicles“ (PSP), „Devil May Cry 4“ (PS3/X360), „Final Fantasy XII: Revenant Wings“ (DS), „Patapon“ (PSP), „Shin Megami Tensei: Persona 3“ (PS2).
Persona 3

MÄRTS
Pani kõrvu kikitama: Apple alustab kampaaniat iPhone’ile mängudele arendajate leidmiseks, mis tasub tagasi vaadates igati ära. Meediale pakub huvi „Byron Review“, Suurbritannia valitsuse tellitud uuring laste käitumisharjumustest seoses Interneti ja videomängudega, mis pakub välja ka uue ostjapiirangute süsteemi ja palub vanematel end teemaga palju rohkem kurssi viia.
Mis veel toimus? Kuuldused Xbox 360 sõbrustamahakkamisest Blu-ray pleieritega, mida Microsoft on hiljem mitu korda ümber lükanud. “Manhunt 2” saab Suurbritannias lõpliku ilmumisloa, mis tähistab läbi aegade ühe tigedaima võitluse lõppu tsensori ning vägivaldse mängu vahel. Marc Ecko seob end telesarjal „Dexter“ põhineva mänguga – täpsem info siiani puudub. Obsidian kuulutab rollikast „Alpha Protocol“, mis viib moodsa spionaaži keskele. Tom Clancy kaubamärk kuulub nüüd Ubisoftile, mis lubab isegi MMOd.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „God of War: Chains of Olympus“ (PSP), „Mystery Dungeon: Shiren the Wanderer“ (DS), „No More Heroes“ (Wii), „Tom Clancy’s Rainbow Six: Vegas 2“ (PS3/X360).
No more heroes

APRILL
Pani kõrvu kikitama: SEGA suleb oma rallide tootmise südame, Racing Studio.
Mis veel toimus? BAFTA lubab vahele jätta tänavuse mänguauhindade jagamise, naastes 2009. märtsis (viimased üritused toimusid oktoobris, mis ei võimalda aastast mõistlikku ülevaadet saada). Shacknews teatab, et „Duke Nukem Never“ – vabandust, „Forever“ – on elus ja täitsa kobe. PS3 põhipuldiks saab DualShock 3. Venelased lubavad taaselustada veel ühe strateegiaklassiku: „Majesty“.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Condemned 2: Bloodshot“ (PS3/X360), „Europa Universalis: Rome“ (PC), „Grand Theft Auto IV“ (PS3/X360), „Ikaruga“ (X360), „Mario Kart Wii“ (Wii), „The World Ends With You“ (DS), „Tom Clancy’s Rainbow Six: Vegas 2“ (PC), „Wii Fit“ (Wii).
Wii fit

MAI
Pani kõrvu kikitama: Üha rohkem sahinaid „Diablo III“ peatsest tulekust, Blizzard veel ei kinnita.
Mis veel toimus? E3 eel saab selgeks, kui vähe on tegelikult üksmeelt ESA ridades. Activision lubab „Tony Hawk’siga“ värskuse mõttes nullist alustada. Codemasters ostab ainuõiguse F1 videomängudele. Jake Gyllenhaal haarab nimiosa „Prince of Persia“ filmis. Aeroobika-lõbuvara ajastu on läänemaailma jõudnud: EA kuulutab „EA Sports Active’ist“ ehk vastusest edukale „Wii Fitile“. Clover Studio tipptegijad naasevad PlatinumGamesina ja kuulutavad välja tervelt neli projekti (sh „Madworld“). Ubisoft on haaranud võimalusest toota järg oma vähemüünud kultusteosele „Beyond Good and Evil“. Arvutile võib hakata ootama „Burnout Paradise’i“ ja „Street Fighter IV“!
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Age of Conan: Hyborian Adventures“ (PC), „RACE Driver: Grid“ (PC/PS3/X360), „Rock Band“ (X360).
Age of Conan

JUUNI
Pani kõrvu kikitama: Blizzard on lõpuks tunnistanud „Diablo III“ olemasolu, nüüd vaja ainult seda neetult kaua oodata.
Mis veel toimus? Leipzigi Games Convention tõotab toimuda ka 2009. aastal, kuigi senised korraldajad on võtnud nimeks GamesCom ja kolinud Kölni (tublisti ette rutates selgub, et plaanist ei saa asja). Bruce Willisest saab Kane filmis „Kane & Lynch“! Plaanis on ka Atari asutaja Nolan Bushnelli eluloofilm, teda kehastab Leonardo DiCaprio. Tecmo töötajad on firmaga tülli pööranud, aga potentsiaalne skandaal made in Asia sureb lääne meedias ruttu nagu emata jäänud ühepäevane kassipoeg.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Battlefield: Bad Company“ (PS/X360), „Crisis Core: Final Fantasy VII“ (PSP), „Final Fantasy Tactics A2: Grimoire of the Rift“ (DS), „Mass Effect“ (PC), „Metal Gear Solid 4: Guns of the Patriots“ (PS3), „Ninja Gaiden: Dragon Sword“ (DS), „Okami“ (Wii), „Sid Meier’s Civilization Revolution (PS3/X360)“, „Sins of a Solar Empire“ (PC), „Super Smash Bros. Brawl“ (Wii).
Smash Bros

JUULI
Pani kõrvu kikitama: Activision Blizzard viskab ühinemise järel terve hunniku Sierra / Vivendi pooleliolnud projekte “üle parda”. Suurem osa leiab järgnevatel kuudel õnneks uue pere, viimaste hulgas näiteks „Brütal Legend“ Jack Blackiga peaosas, mida kirjastaja EA esitleb aasta lõpus uhkelt SpikeTV videomängu-gaala tõmbenumbrina.
Mis veel toimus? Apogee naaseb pisikirjastajana, lubades elustada ka mitmed vanad head sarjad, tulekul näiteks „Duke Nukem Trilogy“. Microsoft mänguharu teenis esimest korda terve rahandusaasta lõikes kasumit. Activision Blizzard plaanib muusika-digipoodi, et „Guitar Hero“ edult veelgi enam teenida. Konami lubab sügiseks üllatust, „Castlevania“ kaklusmängu, mis saab nii kriitikutelt kui fännidelt hiljem kõvasti tümitada. „Knights of the Old Republici“ MMO on lõpuks kindel. Üllatajaid: „The Last Remnant“ tuleb arvutile, „Final Fantasy XIII“ Xbox 360-le, „GTA“ jõuab DSile.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Geometry Wars 2: Retro Evolved“ (X360), „Siren: Blood Curse – Chapters 1-3“ (PS3), „Soulcalibur“ (XBLA).
Geometry Wars 2

AUGUST
Pani kõrvu kikitama: The PC Gaming Alliance lubab nüüd ja edaspidi “Horizons”-uuringuid, mis annavad arvutimängude turust palju täpsema ülevaate kui tavapärased NPD Groupi omad. Esimesest selgub näiteks, et karbis teoste müük moodustab kõigest 30 protsenti rahvusvahelisest kogumüügist, mis näiteks NPD-d ei huvita.
Mis veel toimus? EA suleb „EA-Landi“ – “The Sims Online’ist” ei saanud asja uuelgi kujul. Penny Arcade’i mängumess laieneb 2010. aastast USA idarannikule, edasi aga üle maailma. Mängusõprade tähelepanu haarab Eidose toodetav „Batman: Arkham Asylum“, mis on sünge nagu „The Dark Knight“ ja nimetab peamiseks eeskujuks „BioShocki“. Veel uusi põnevaid projekte: järgmine “Call of Duty”, “Far Cry 2” järg, “Risen”, masendavaks rämpsuks osutuv “Tony Hawk’s Motion”.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Bangai-O Spirits“ (DS), „Braid“ (X360), „TOCA Driver: Grid“ (DS), „SoulCalibur IV“ (PS3/X360), „Tales of Vesperia (X360, meie mandrile jõudmise aeg hetkel lahtine).
Braid

SEPTEMBER
Pani kõrvu kikitama: Interplay näitab tõsiseltvõetavaid taaselustumise märke. On avatud uus kodukas, ikka aadressil Interplay.com, ja uus kontor. „Fallouti“ MMO uueks peadisaineriks on Chris Taylor – see, kes arendas kunagi vanu „Falloute“.
Mis veel toimus? EA hakkab otsima EA Partnersi programmi raames uusi sõpru Jaapanist. Ensemble’it ootab sulgemine. Metabol ostab GameTapi. „Spore’i“ koopiakaitsesüsteem toob EA-le kaela kollektiivse kohtuhagi, sest inimesed näevad SECUROMis illegaalset nuhkvara. Videomängude nimekamaid vaenlasi, USA jurist Jack Thompson peab otsima uusi jahimaid, sest on rikkunud tööd tehes, heh-heh, seadusi. Guinnessi rekordite raamat tunnistab „Runescape’i“ maailma suurimaks võrgurollikaks. Sony hakkab pakkuma PSNi valitud palu UMD-kogumikena. „300“ režissöör Zack Snyder sai Spielbergi eeskujul EA-ga lepingu kolme videomängu loovjuhina töötamisele. Talle kuulub lisaks õigus nendest kinovariandid teha. Avaneb GOG.com netipood.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Crysis Warhead“ (PC), „de Blob“ (Wii), „Dragon Quest IV: Chapters of the Chosen“ (DS), „Duke Nukem 3D“ (X360), „Final Fantasy IV“ (DS), „Lock’s Quest“ (DS), „Mega Man 9“ (PS3/Wii), „NHL 09“ (PS3/X360), „NHL 2K9“ (PS2/PS3/X360/Wii), „Pure“ (PS3/X360), „Rock Band“ (PS2/PS3/Wii), „Sid Meier’s Civilization IV: Colonization“ (PC), „Spore“ (PC), „Wario Land: The Shake Dimension (Wii), „Yakuza“ (PS2).
Crysis Warhead

OKTOOBER
Pani kõrvu kikitama: Blizzard lööb „StarCraft II“ kolmeks, sest head kraami sai rohkem kui raatsivad ühe hinna eest jagada. The Beatles saab omaette rütmimängu.
Mis veel toimus? Lähem info Nintendo hitt-taskuseadme uuest mudelist DSi. 2K Sports toob lõpuks ühe oma spordisarja ka arvutile (“NBA 2K”). Richard Garriott tegi teoks ammuse unistuse: kosmosereisi. Obama Barack on esimene presidendikandidaat ajaloos, kes lasi end reklaamida videomängude võrguareenidel. ESA lubab E3-st taas massiivsema ürituse vormida. Uusi põnevaid projekte: „DJ Hero“, „Legacy of Ys: Books I&II“, „No More Heroes: Desperate Struggle“, PC „Riddick: Dark Athena“, „Yakuza 3“.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „BioShock“ (PS3), „Dead Space“ (PC/PS3/X360), „Fable II“ (X360), „Fallout 3“ (PC/PS3/X360), „Mega Man 9“ (X360), „Midnight Club: Los Angeles“ (PS3/X360), „Pro Evolution Soccer 2009“ (PC/PS2/PS3/X360), „Pure“ (PC), „Shin Megami Tensei: Persona 3 FES“ (PS2), „Valkyria Chronicles“ (PS3), „World of Goo“ (PC).
Pes09

NOVEMBER
Pani kõrvu kikitama: Mängukirjastamise maailma kõigi aegade suurimaid mulle, Brash Entertainment, jookseb visinal õhust tühjaks, jättes maha ainult võlad.
Mis veel toimus? Massive Entertainment hakkab uuele omanikule Ubisoftile ainult MMOsid tootma. Square Enix laieneb USAsse. Majanduslangus on nõnda kibe, et EA sulges oma originaalsustele pühendatud haru Blueprint. USA armee avab mängustuudio, eesmärk siiski peamiselt sõdureid treenida. Kosmosereisil kustumatuid elamusi hankinud Garriott lahkub NCsoftist, loodetavasti mitte mänguärist, et uusi asju ellu viia. Sony teeb saavutuste süsteemi PS3 mängudele kohustuslikuks.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Age of Empires: Mythologies“ (DS), „Football Manager 2009“ (PC ja PSP), „Gears of War II“ (X360), „Guitar Hero: World Tour“ (PS2/PS3/X360/Wii), „Lara Croft Tomb Raider Underworld“ (PC/PS2/PS3/X360/Wii ja DS), „Left 4 Dead“ (PC/X360), „Little Big Planet“ (PS3), „Mortal Kombat vs. DC Universe“ (PS3/X360), „MotorStorm: Pacific Rift (PS3), „Professor Layton and the Mysterious Village“ (DS), „Pro Evolution Soccer 2009“ (PSP), „Resistance 2“ (PS3), „Rock Band 2“ (X360), „Super Street Fighter II Turbo HD Remix“ (PS3/X360), „The Lord of the Rings: Mines of Moria“ (PC), „Tom Clancy’s EndWar“ (PS3/X360), „TrackMania DS“ (DS), „World of WarCraft: Wrath of the Lich King“ (PC).
Gears of War 2

DETSEMBER
Pani kõrvu kikitama: Konami piinutas fänne paar nädalat salapärase saidiga uue „Metal Gear Solidi“ kohta, mis osutus iPhone’ile ja iPod Touchile mõeldud „Metal Gear Solid Touchiks“.
Mis veel toimus? DSi on Jaapanis edukas, Nintendo on peatamatu. Lõuna-Korea valmistub rammusa riikliku rahasüsti toel mänguäri titaanide hulgas kohta haarama. Take-Two suudab pikendada Rockstari tipptegijate lepinguid 2012. jaanuarini; lisaks lubab rahastada projekti, millest saab Rockstar Gamesi „võtmeisikute“ uue ettevõtte debüüt. Take-Two tunnistab, et EA lähenemise tõrjumine maksis 11,8 miljonit dollarit. HarperCollins püüab brittidele müüa kirjandusklassikat DSi keskkonnas (näis, kuidas õnnestub). Välja on lubatud „Uncharted 2“.
Vingemad väljalasked (tähestikuliselt; rõhk euroreliisidel): „Fire Emblem: Shadow Dragon“ (DS), „Grand Theft Auto IV“ (PC).
GTA4

Lihtne veebileht kontoritarkvaraga

Madis Veskimeister
madis.veskimeister[ät]eesti.ee

Microsoft Office ja OpenOffice.org suudavad edukalt luua lihtsaid veebilehekülgi, mis on küll „vana kooli“ staatilised leheküljed ja nende muutmine on tülikas, kuid toob siiski kasu ja jätab jalajälje internetti.

Tänapäeval leiavad kliendid ettevõtteid tihti üksteist interneti abil. Ka eraisikuna on hea omada veebilehekülge, seda eriti juhul, kui oled vabakutseline ja sissetulek sõltub sinu leitavusest. Ka õpetajad ning õppejõud võiksid pidada kodulehekülgi, et näidata kätte õppematerjale või aidata tudengeid endaga kontakti leida. Muidugi võib alati teha ka kodulehekülje lihtsalt niisama.
Kodulehekülje loomise oskustest on kasu tabelite loomisel tekstiredaktoris, see on hea muuseas küsitlus- ja kontrollilehtede tegemiseks. Püüame selles loos lihtsate näidetega valmistada ühe lihtsa kodulehekülje – sellest võib elus kasu olla!
Lihtne veebilehekülg on orienteeritud tabelitele, millesse ehitatakse üles rubriigid. Hea kujunduse jaoks saab mängida tabeli lahtrite taustavärvide või taustapiltidega. Ühe lehekülje piires peaks kujundus ja lahtrite paigutus olema ühtne, selleks tuleb algul plaan paika seada. Valmis tuleb esmalt teha põhikujundus, luua sellele lehekülje sisemise hierarhia lingid ning lõpuks salvestada iga alajaotuse fail. Lihtsa kodulehe alajaotuste arv võiks jääda nelja-viie piiresse, üle selle läheb lehekülje tegemine juba raskemaks ja peaks ehk kaaluma tõsisema sisuhaldussüsteemi ja või professionaalide abi kasutamist. Viimaks tuleks kõigile alajaotuste lehtedele luua nendele omane sisu.

Väldi ülekujundamist
Veebilehe tegemisel mõelge esmalt hoolikalt oma soovid läbi. Kavandage ülesehitus hästi, sest nagu õmblustööl tasub ka veebilehte tehes üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata. Keerulisema veebilehe jaoks võib koostada esmalt plokkskeemi – joonista kast, millesse kirjutad lehekülje alajaotuse pealkirja ja olulisemad märksõnad. Looge teistele alajaotustele samasugused kastid ning joontega tõmmake seosed alajaotuste vahel, mis kokku moodustavad tervikliku kodulehe.
Kujunduse kavandamisel vältige kirevust ja segavaid detaile. See ei jäta teie lehest ja sedakaudu ka teist head muljet. Pole mõtet kasutada lõikepilte (clipart). Liikuvaid pilte ja reklaame pole ka mõtet lehele panna või kui, siis vähe ja tõesti vaid kõige olulisema markeerimiseks. Pigem peaks kujunduse lahendama lihtsalt värvipindadega, hea on kasutada päisel taustapilti. Võib ka tervele lehele taustapildi seada, aga see ei tohiks häirida teksti lugemist – see tähendab, et taustapildi värvivalik peab märgatavalt erinema tekstivärvist. Eraldi võib tekstikastide tausta seada tavaliseks ühtlaseks värviks, nii jääb taustapilt näha vaid teksti ümber.
Ka liigne sisu kokkukuhjamine ajab lehekülje segaseks ning põhjustab ülekujundamist – seegi tuletab meelde, et kõik hakkab peale lehe ülesehitusest.

Jaota lehekülg hästi!
Peale põhjade tegemist lisalehekülgedele sisu ja muuda alajaotuste taustavärve, teemasse juhtivaid pilte ja pealkirju, et vaatajale oleks kohe selge, millisesse alajaotusse/jaotuslahtrisse ta parasjagu sattus. Mõistlik esimene alajaotus oleks kindlasti sissejuhatav lehekülg, kus öeldakse, mis leheküljega ning mis eesmärkidel on tegu. Näiteks eraisiku leheküljel võiks olla pilt, mõned olulisemad isikuandmed, mida välja käia tahad ning lõiguke sissejuhatavat teksti. Teine alajaotus (teisel HTML-lehel) võiks olla põhjalikum isikulugu – näiteks CV. Kirjutama peaks töökogemusest, kirjutatud teadustöödest, läbitud ülikoolidest ja muust, mis on oluline teave inimese kohta ja võimaldab end esitada/esitleda konkurentsivõimelisena.
Kolmandaks on igal inimesel kindlasti midagi sellist, millest ei saa mitte vaiki olla – hobid, hingelähedased tööasjad, mida võib ka laiemale ringile tutvustada. See lehekülg võiks erinevalt paljuski nimekirjana esitatud teisest alajaotusest olla rohkem orienteeritud tekstile ja pildile. Võib lisada ka alajaotuse linkidega enda kirjutatud parematele tekstidele, mis on kuskil võõrastes veebides avaldatud. Viimaks/viimasena tuleks teha kontaktide leht/ peab tegema kontaktide lehe, kus annad näiteks oma emaili ja telefoninumbri. Esimese puhul tuleks silmas pidada, et see peab/peaks olema arvutitele mõistetamatul kujul. Turvakaalutlustel ehk vältimaks rämpsposti võib @-märgi asendada millegi muuga – näiteks aadressi kirjutada kujul nimi(ät)mail.ee, kuid veel kindlam on viia emaili aadress pildi peale – selleks sobib kuvapildilt väljalõigatud ja pildina salvestatud aadress. Kontaktide lehele võib panna lingid enda profiilidele pildijagamise veebisaitidel või sotsiaalsetes võrgustikes. Kui kirjutad mõnd blogi (ükskõik kas firmale või isiklikku), siis lisa selle aadress. Lingi kokku kõik endast head muljet jättev kraam internetis!

Testimine ja internetti panek
Viimaks tasub kodulehekülg järgi testida mitmes veebilehitsejas. Päris kindlasti peab proovima Internet Exploreri ja Firefoxiga, võiks proovida ka Google Chrome ning Opera brauseritega. Kõik lingid peavad töötama ja ei tohi sisaldada absoluutseid linke kohalikele failidele (nagu C:\Documents and settings\…), vaid ainult suhtelisi (alamkaust\failinimi). Peale esmast testimist võib veebilehekülje laadida veebiruumi.
Selline kontoritarkvara abil tehtud lehekülg võib olla ka kõige lihtsamas tasuta veebiruumis, mida pakuvad hot.ee, zone.ee ja teised tasuta teenuste pakkujad. Enamasti laetakse kodulehed üles FTP protokolli abil. Pärast seda saab lehti veebis vaadata, ka seejärel tasub kõik lingid ja lehed korra üle vaadata. Kui kõik on kena, siis tasub lehele ka veidi reklaami teha – linkida lehekülg tagasi ka blogist või sotsiaalsete võrgustike profiillidest. Kui teiste blogisid loed ja kommenteerid, siis saad ka oma veebiaadressi kasutada oma identiteedile viitamiseks.

Õpetus: kuidas valmib veebileht?


1.
Tiri alla ja installi OpenOffice.org 3.0. Võta lahti programm ja ava uus HTML-dokument menüüst Fail > Uus > HTML-dokument. Alustuseks loo uus tabel menüüst Tabel > Lisamine > Tabel. Seadista kolme veeru ja reaga tabel ilma ääriseta ja klõpsa Sobib. Vali hiirega tabel ja võta paremklõpsuga menüüst Tabel…, selles dialoogis sea tabel keskjoondatuks ja määra tabeli laius 26 cm – sedasi tagad, et veebilehitsejad on sunnitud lehekülge ühe laiusega kuvama. Kolmandast sakist Veerud sea veergudele erinevad laiused. Mõistlik on keskmine veerg laiem jätta, et seal põhiteksti ja pilti näidata. Viimasest sakist Taust vali tabeli taustavärv ja kiida muudatused heaks nupust Sobib.


2.
Ülemisse ritta kirjuta veebilehe pealkiri, mis võiks olema asisem, kui pelk sõna „Kodulehekülg“. Sinna võib lõigata ka laia ja madala pildi. Veebilehe põhisisu ridade kõrgust saab määrata vertikaalselt joonlaualt, mille saab aktiveerida sätetest (Tööriistad > Sätted) OpenOffice.org Writer/veeb. Põhisisu rida tuleks lohistada joonlaual vähemalt poole akna kõrguseks, et vähese sisuga leht narr välja ei näeks. Vali hoolega teksti värv ja suurus ning selle kooskõla taustavärviga, et see silmale mugav vaadata oleks.

3.
Kodulehe kokkulinkimiseks vali linkiv tekst, menüüst Lisamine > Hüperlink sea link ise. Kasuta suhtelisi teid (alamkasut/failinimi), kirjuta lihtsalt samas kaustas asuva teise teema lehekülje faili nimi – nt kontakt.html. Link ei tohi sisaldada ketta tähte (nt C:\). Mac OS X’is ja Linuxis ei tohi link alata juurkriipsuga (/). Vastasel korral tekib probleem veebilehe üleslaadimise järel, sest kohalikud kaustad ei ole võõras arvutis veebist näha.

4.
Lõpuks, kui kujundusega enamvähem rahul oled, siis salvesta lehekülg igaks juhuks kahe koopiana. Pealehe, kuhu lehele tulijad esimesena satuvad, failinimeks peaks panema „index.html“, sellele lehele suunavad veebiserverid külastajad automaatselt. Salvesta ka koopiad alajaotuste failide tarbeks. Seejärel kirjuta lehekülgedele sisu, mida neil näidata tahad ja lisa pildid (menüüst Lisamine > Pilt > Failist). Kui oled lehekülje valmis seadnud, siis vaata ta üle mitmes brauseris.


5.
Viimaks tiri FileZilla FTP-klient lehelt http://filezilla-project.org. Loo omale veebiruumi konto kusagil. Kui konto kasutab failide laadimiseks FTP’d, siis FTP-serveri aadress on tavaliselt http://ftp.serverinimi.ee, kuid näiteks zone.ee majutuses on FTP serveri nimeks web.zone.ee. Mõned veebiruumi pakkujad võimaldavad ka failide majandamist veebiliidese kaudu, hot.ee on suisa lõpetanud FTP toe, mistõttu on teda lehekülje üles panekuks ebamugav kasutada. FileZilla kuvab akna paremal paanil faile ja kaustu serveris ning vasakul kohalikke kaustu, kust tuleb leida oma valminud veebilehekülje kaust ja failid üles laadida. Tihti tuleb failid panna serveris kausta public_html, ainult seal all olevad failid on ilma paroolita veebis nähtavad.

6.
Lõpetuseks vaata uuesti lehekülg veebilehitsejates üle ja kontrolli kõikide linkide töötavust. Katkised lingid ei tõsta veebilehe ja selle looja usaldust. Võib lehe üle kontrollida ka HTML validaatoriga (http://validator.w3.org).

Neile, kellel on vaja – Nikon D3x

Nikon D3x on üks maailma kalleimaid digipeegelkaameraid, kuid hind pole tihti sugugi peamine.

Kui lõpuni aus olla, siis ega ma Nikon D3x-i testimise võimalusest esialgu erilises vaimustuses polnud. Veebist loetu põhjal oli mulle jäänud mulje, et see on küll üpris hea tasemega, kuid äärmiselt niru hinna ja kvaliteedi suhtega riistapuu. Tagantjärele on mul siiski ülimalt hea meel, et ma nädala jagu päevi selle arvamuse väljaravimiseks kulutasin. Kallis? Jah, loomulikult, hinnalipikul seisev 116 000 krooni on lausa ehmatav. Samas tuleb mõista, et Nikon D3x pole mõeldudki isegi igale elukutselisele fotograafile ega ammugi mitte amatöörile. See on tööriist neile, kes peavad igal juhul pildi kätte saama ning neile, kes ei saa oma töö kvaliteedis karvavõrdki tingida. Andku Eesti piltnikud mulle andeks, kuid ma kahtlen sügavalt, kas siinsel pisikesel maalapil leidub üldse kedagi, kes kuuluks selle kaamera sihtrühma. Nikon D3x kipub vägisi seni vaid keskformaatdigikaameratele kuuluvale mängumaale.
Nikon D3x eestvaates

Tehnika
Nikon D3x-i korpus on otsekui tank – suur, raske, eesmärgile orienteeritud. Hoolimata kogukusest on kaamera käes siiski ootamatult mugav. Juhtorganid on korpusel organiseeritud peaaegu ideaalselt – vaid lisaekraanikese all olevad (sensori tundlikkuse, pildi kvaliteedi ja värvitasakaalu valiku) nupud võiksid olla veidi suuremad – kinnastega pildistades on neid üsna raske tabada. Suure plussi võiks seevastu anda teravustuspunkti valitsale. Kaamera tagaküljel asuv 3tolline ekraan on samuti kiidusõnu väärt. Kujutis on väga loomulike värvidega ning küllaldaselt ere ka tagantpaistvas päikeses töötamiseks.
D3x-i põhilised võlud peituvad siiski soomuskatte all. Sensoriks on tuliuus 24,5megapiksline CMOS-tehnoloogial kiip tundlikkusvahemikuga ISO100-1600 (laiendatav ISO50-6400). Vähe? Sugugi mitte. Ülikõrgete ISO-seadetega mängimine pole vajalik kaugeltki mitte kõikidele fotograafidele. Samuti pole alati oluline „tulistada” videokaamera kiirusel. Nikon D3x teeb kuni viis täissuuruses või seitse 10megapikslist fotot sekundis. Salvestusvormingutest on valida RAW (NEF), TIFF või JPEG. TIFF on kahjuks pakkimata ning iga kaader ampsab mälukaardi mahust tubli 75 megabaiti. See-eest on mälukaardi pesi kaks ning neisse paigutatud kaarte saab kasutada nii üksteise „jätkuna”, automaatse varukoopia tarvis kui ka erinevate vormingute eraldi meediatele salvestamiseks.
Omaette meistriteos on Nikon D3x-i pildiotsija. Suur prisma annab meeldivalt terava ja heleda kujutise, mis hõlbustab oluliselt hämaras teravustamist. Automaatteravustamine on väga kiire ja kindel – ma ütleksin, et isegi veidi parem kui konkureerivatel tippkaameratel. Kuigi ma pole eriline LiveView’ sõber, tuleb tunnistada, et selle Nikoni puhul võib rääkida „vile” jõudmisest peaaegu tõsise tööriista tasemele, kuna selle kasutamine ei tee pildistamist oluliselt aeglasemaks ega tülikamaks.
Nikon D3x tagantvaates

Kasutusmugavus ja pildikvaliteet
Ma polnud Nikon D3x-i kasutajaliidesega esialgu harjunud, kuid juurde- ja ümberõppimine kulges üllatavalt kiiresti. Kindlasti on see kaamera, mida tasub enne tööleasumist põhjalikult tundma õppida (kuigi vaevalt, et sellised riistad üldse eriti tihti juhuslikesse kätesse satuvad). Naljaga pooleks öelduna sobib D3x küll suurepäraselt ka „rikka idioodi fotokaks” – hea pildi saab ka kõikide seadistuste kaamera automaatika hooleks jätmisel.
Kalleid ja mugavaid kaameraid olen ma proovinud varemgi, kuid mitte ükski neist pole pakkunud nii kvaliteetset tulemust. Eelkõige pean ma siinkohal silmas kujutise mürataset kõrgematel tundlikkustel. ISO1600 on eeskujulik, ISO6400 võib vajadusel paberile panna ilma igasuguse lisatöötluseta – ja seda kõike isegi (suhteliselt tugevalt pakitava) JPEG-vormingus faili puhul! Ka kujutise detailsus, dünaamika ja värviülekanne on kuni ISO1600 piirini suurepärane. Sellest kõrgemal „lisaalal” hakkab müravähendusalgoritm oma osa nõudma, kuid enamasti ei saa tulemust sugugi halvaks nimetada. Mõnigi vanem „poolekaadrine” ei küündi sellise pildini ISO800 juureski.

Nikkor 50 mm f/1.4 G
Koos D3x-i kerega sain ma oma valdusesse vaid ühe objektiivi – spetsiaalselt täiskaader-Nikonitele mõeldud uue ülivalgusjõulise „normaali”. Ilmselt on paljud meist unustanud (ja veel rohkemad pole kunagi teadnudki), kui palju erinevaid stseene on võimalik jäädvustada üheainsa fookuskaugusega. Kui vanale, planar-tüüpi, 50 mm Nikkorile heideti ette mitmeid patte, siis uuelt oleks oodanud ehk vaid väiksemat geomeetrilist moonutust – „tünn” on üpris kergestimärgatav. Seevastu lahutusvõimele, värviülekandele ega kujutise heleduse ühtlusele pole midagi ette heita. Paljuräägitud ja mõõdetamatu bokeh on minu silma jaoks samuti üpris meeldiva iseloomuga. Objektiiv tervikuna jätab soliidse ja tugeva mulje. Ainult, et … härrased Nikonist … kuhu jäi pildistabilisaator?

Kokkuvõttes
Nikon on taas lati veidi kõrgemale nihutanud ja konkurendid peavad veelgi parema tulemuse nimel kõvasti pingutama. Proffidele, kes kvaliteedis tingida ei saa, on loodud suurepärane tööriist, lihtrahvale jääb aga D3x kui mitte enamaks, siis kindlasti 2008. aasta lõpu digitehnika tipptaseme etaloniks. Praktika on näidanud, et praegune ülim eksklusiiv võib juba paari-kolme aasta pärast olla enamusele kättesaadav. Sellest loogikast lähtudes on meil kõigil oodata tulevikult rohkelt häid uudiseid.

Margus Männik
margus[ät]eol.ee

Tehnilised põhiandmed:
Mõõtmed ja kaal (ilma objektiivita): 159.5(L) x 157(K) x 87.5(S) mm, kaal aku ja 2 mälukaardiga 1416 grammi, koos objektiiviga AF-S Nikkor 50 mm 1:1.4 G (SWM) – 1698 grammi.
Objektiivid: täiskaaderformaadile (FX) sobivad Nikkor-objektiivid (G-seeria). Automaatse ja käsiteravustamise võimalused.
Sensor: FX-mõõdus (35,9 x 24,0mm) RGB CMOS sensor. Ekvivalentne tundlikkus ISO100-1600 (max ISO50-6400).
Pildiotsija: dioptrilise korrektsiooniga pentaprisma-pildiotsija, suurendus 0.7x, nähtav ala 100% kaadri pindalast
Teravustamine: 51 teravustuspunktiga Nikon MultiCAM 3500FX sensor, tööpiirkond -1…19EV (ISO100). Eraldi kontrastituvastusega AF-süsteem LiveView’ režiimis.
LCD-ekraan: seadistatava heledusega 3″ TFT LCD-ekraan, 920 000 pildipunkti, vaatenurk 170 kraadi
Katik: elektroonilise juhtimisega metall-lamellkatik, võimalik säriaegade vahemik 30-1/8000 sekundit + aegvõte. Sarivõte kuni 7 kaadrit sekundis (10 Mpix), välklampide sünkroonimine kuni säriajani 1/250s.
Eksponomeetria: 1005 piksliga särimõõtesensor, maatriksmõõtmine, keskkaalutud või punktmõõtmine
Särirežiimid: P, Av, Sv, M
Pildifaili tüüp: 12- või 14bitine RAW (NEF), pakkimata TIFF või kolme pakkimistasemega JPEG (EXIF 2.21); max 6048 x 4032 pildipunkti
Mälukaart: Compact Flashi tüüp I ja II mälukaardid (sh Microdrive)
Vooluallikas: liitium-ioonaku EN-EL4a (võimaldab ühe laadimisega teha kuni 4400 kaadrit)
Ühendused: USB 2.0 Hi-Speed, AV-väljund (PAL/NTSC), HDMI-väljund, kaugjuhtimisliides
Hind: 115 990 krooni